Vahel jookseb mõte kokku ja enam ei tule ühtegi head ideed kui laps õhtul taaskord uut unejuttu nõuab. Sellest, kuidas ChatGPT-ga lapsele unejuttu lugeda, kirjutame hiljem, aga kuna meie lapsed hakkasid mingist hetkest nõudma originaalset sisu, otsustasime üles kirjutada enda välja mõeldud vahvad unejutud, mis meie lastele meeldinud on. Kuna meie pere vanimale meeldivad kaheksajalad, siis sellest sai alguse lühike muinasjutt pisikesest tublist kaheksajalast:
Väike värvimuutev kaheksajalg
Sügaval merepõhjas elas üks pisike kaheksajalg, kes armastas üle kõige maailmas peitust mängida. Kurb lugu oli aga selles, et lasteaias leidsid kõik teised suuremad kaheksajalad ta alati kohe üles, aga tema teisi kunagi ei leidnud.
Ühel õhtul, kui ta oli juba unenägudemaale sättimas, kurtis ta oma issile: “Issi, kõik teised kaheksajalad leiavad mu peitust mängides otsemaid üles ja mina ei leia neid mitte kunagi.” Issi hakkas naerma ja ütles: “Aga kullake, see on sellepärast, et meie kaheksajalad oskame värvi muuta ja suuremad kaheksajala lapsed on selles juba päris osavad. Kui sa tahad, siis võime koos harjutada, et ka sina õpiksid värvi muutma.” Pisike kaheksajala tüdruk oli õhinaga nõus.
Järgmisel hommikul oli ta nii ootusärev, et ajaks issi enne äratuskella ülesse, et värvimuutmist õppida. Nad läksid kööki punase külmkapi juurde ja isa õpetas: “Seisa siia külmkapi ette ja mõtle pingsalt sellele, et tahad täpselt sama värvi olla.” Kaheksajala tüdruk seisis kapi ette ja pingutas häääästi kõvasti. Alguses ei juhtunud mitte midagi ja ta oli pettunud. Isa julgustas tüdrukut: ”Esimene kord ei tarvitsegi kohe välja tulla. Kui sa oled valmis, siis proovi veel!”
Kaheksajala tüdruk pigistas silmad uuesti kinni ja kujutas pingsalt ette, kuidas ta punaseks muutub. Kui ta silmad lahti tegi, nägi ta, et ta kombitsaotsad olidki punaseks muutunud! “Hea töö! Kui sa niiviisi pidevalt harjutad, siis varsti oled sa sama värvi, mis külmkapp!” lausus isa rõõmsalt.
Järgmistel päevadel harjutaski pisike kaheksajalg nii palju kui tal mahti oli. Värve, mida õppida oli ju nii palju. Nii ta harjutaski punase külmkapi, roosa riidekummuti, rohelise diivani ja ka lillaka pesumasina juures, kuni värvi muutmine tuli tal juba päris hästi välja.
Mõned päevad hiljem kui isa kööki astus, et külmkapist kohukest haarata, ehmatas ta korralikult ära. Külmkapile olid silmad kasvanud! Aga see polnudki külmkapp, see oli pisike kaheksajala plika, kes sulandus külmkapiga nii ühte, et ainult pisikesed mustjad silmanupud paistsid punasel taustal.
Kui isa oli end kogunud, kiitis ta kaheksajala plikat: “Sa oled nii palju vaeva näinud ja see töö on end ära tasunud! Ent kas sa tead, et lisaks värvile oskavad kaheksajalad ka erinevaid tekstuure jäljendada?” “Tes-tuure?” küsis kaheksajala tüdruk. “Jaa, tekstuure! See tähendab, et me oskame jäljendada näiteks kivide või vetikalehtede mustrit nii, et me nende vahelt üldsegi välja ei paistaks.” “Oi, issi, kas sa palun õpetaksid mind ka seda tegema?” Isa oli muidugi nõus ja nad läksid aeda, kus kasvas suur vetikapõõsas.
Isa seletas kaheksajala tüdrukule, et tegelikult käib asi üsna sarnaselt nagu värvide jäljendamisega, aga erinevus on selles, et nüüd tuleb osata juba selgeks õpitud värve omavahel kokku segada. Kaheksajala tüdruk astuski põõsa ette, pani silmad kinni ja kujutas hästi hoolega ette, et ta on väike vetikapõõsas, ta kujutas ette rohekaid lehti ja hallikas-mustasid triipe selle peal. Nii nagu eelminegi kord, ei õnnestunud tal ka praegu kohe esimese korraga enda värvi muuta. Kuid ta ei lasknud end sellest heidutada, sest ta teadis, et kui ta palju proovib, siis lõpuks saadab teda kindlasti edu. Ja nii oligi, varsti ei näinud enam issi, kus on kaheksajala plika ja märkas teda alles siis, kui ta pisikesed valged hambad naerupahvaku saatel nähtavale tulid.
Järgmisel päeval kui kaheksajala plika lasteaeda jõudis, pakkus ta teistele lastele välja, et nad võiks koos peitust mängida. Teised hakkasid naerma ja ütlesid: “Me leiame su ju alati kohe üles!” Kaheksajala tüdruk ütles aga kavalalt: “Teeme siis nii, et kui te mind 5 minuti jooksul üles ei leia, siis ma võin kõigi teie magustoitudest ühe ampsu võtta, aga kui leiate, siis te võite minu magustoidu ära süüa.”
See plaan meeldis kõigile, sest täna oli magustoiduks kõigi lemmik vetikavaht planktonikisseliga. Niiviisi hakkasidki suuremad kaheksajalad lugema numbreid: “27, 28, 29, 30 … tuleme!”. Kaheksajala tüdruk peitis ennast kavalasti korallrahnu taha ja istus vaikselt. Kõik teised muudkui otsisid ja otsisid teda ja vaatamata sellele, et nad tuhisesid temast korduvalt kambakesi mööda, ei leidnud keegi kaheksajala plikat üles. Kui 5 minutit oli möödas, ei suutnud kaheksajala tüdruk enam naeru pidada ja puhkes sedasi naerma, et suured naeru-mullid tõusid merepinnale.
Suuremad lapsed olid kaheksajala plika värvimuutmise oskustest väga üllatunud, aga rõõmustasid koos plika kaheksajalaga, sest nii pingelist peitusemängu ei olnudki neil veel olnud. Sellel päeval avastas pisike kaheksajala plika ka seda, et kuigi kaheksajalgadel on kolm südant, ei ole see magustoitude söömisel kuigi suureks abiks ja andis rõõmuga teiste laste magustoidud neile tagasi.
Sellest päevast ei kahelnud lasteaias enam mitte keegi, et pisike kaheksajala plika on meister peitusemängija.