Kui ma olin veel noor mees ja loomulikult mitte veel isa, olin ma täiesti kindel, et minu lapsed küll kaubanduskeskuses põrandale röökides pikali ei viska. Okei, mu väiksem ei oska veel sedasi enda soove väljendada, aga vanem tunneb neid peeneid võtteid üsna hästi. Ta ei ole küll pikaliviskaja, aga egas draama sellest olemata ei jää.
Kõrvaltvaatajale, olgu selleks siis vanemliku kogemusteta noormehele või aastakümnete tagusest arusaamisest ja mentaliteedist läbiimbunud kaaskodanikule, on see halvasti kasvatatud laps või isegi täpsemalt “halb laps”. Ma ei usu, et maailmas on tegelikult “halbasid lapsi”, mõned lihtsalt käituvad vahel halvasti. Lapsed enamasti ei tea, mis on täiskasvanute mõistes hea või halb, nad lihtsalt käituvad nii nagu emotsioon parasjagu ütleb. Aga see ei olegi üldse oluline, sest kõik mis puudutab käitumist, on uuritav ja analüüsitav. See tähendab, et see on vormitav, selgitatav ja arendatav või isegi programmeeritav.
“Halvad lapsed”, “halvasti käituvad lapsed” või pigem lihtsalt meile arusaamatud emotsioonid? – selles ongi küsimus
Selles loos ei ole mu eesmärk keskenduda kitsalt nn “halvale käitumisele”, aga see aitab illustreerida olukordi, mille pealt programmeeritavate laste mõtlemist kirjeldada ja mõtet edasi arendada.
Selliseid raskeid olukordi on lapsevanemate eludes olnud kümneid ja sadu. Olgu selleks siis mänguväljakult lahkumine, magamaminek, lasteaiast tulek või sinna minek, poest lahkumine ilma ebamõistlikult kalli mänguasjata. Kindlasti on meil kõigil esinenud olukordi, kus väikese inimese tunded on sedavõrd suured, et lapsevanemana tunneme end relvituna. Tihti paistab ainult kaks väljapääsu: kas anda emotsioonile järgi või kehtestada enda lapsevanema autokraatlik positsioon. Lühiajaliselt need võivadki olukorrale lahenduse pakkuda, aga pikaajaline edu on mõlemal juhul pehmelt öeldes kaheldav.
Emotsioonile järgi andmisel on minu jaoks põhimõtteline probleem – ma annan käest enda kontrolli. Ja pärast seda muutub iga korraga kontrolli hoidmine üha keerulisemaks. Karmilt autokraatliku positsiooni kehtestamine on küll karm, aga pealtnäha justkui töötaks. Aga see lähenemine ei keskendu absoluutselt põhjustele, miks sellist lahendust vajav olukord on tekkinud ja ei tegele selle ennetamisega. Pikemas perspektiivis on selle lähenemise suur puudujääk asjaolu, et lapse silmis süvendab see kuvandit, et lapsevanemal on veto õigus ja dialoog ei peagi olema kahepoolne. Ka veel minu vanemate eakaaslaste mõtlemises on täiesti okei last vitsa või rihmaga ähvardada. Ühiskonnas levib kuvand, et see ongi õige, laps peabki vanemat austama ja kartma, aga minu hinnangul tuleb iga austus välja teenida, olenemata sellest, kes-kellele austust avaldab.
Emotsionaalselt ülesköetud ratsionaalsed lapsevanemad
Täiskasvanutena me kipume unustama, et väikeste inimeste (ja tegelikult kuni varajase täiskasvanu eani) ratsionaalne mõistus ei ole meie omaga võrreldav. See, mida meie suudame endale selgitada ja ratsionaliseerida, on lapse jaoks arusaamatu jura. Erinevus seisneb selles, et täiskasvanud inimesena on meil võime seda mõista, aga lastel mitte, sest nende aju ei ole veel nii kaugele arenenud. Nende mõtlemises on peamisel kohal emotsioon.
Seega kui sa lootsid, et ma õigustan sellistes olukordades nn vanemliku toore jõu ja veto kasutamist, siis see ei ole see, mida “programmeerivad lapsevanemad” teevad. Samuti ei ole selles lähenemises kohta “kontrolli äraandmisel”. Pikemas perspektiivis kahjustavad mõlemad välja toodud lahendused nii suhet lapsega kui ka potentsiaalselt tema ja sinu enda vaimset tervist. Me sukeldume hoopis sellesse, kuidas ratsionaalne-mõtlev aju ja emotsioonid töötavad ja kuidas see teadmine varustab meid hoopis paremate võtetega, kui “toores jõud” või relvitu järeleandmine.
Maanteel sõitev klouniauto
Asjaolu, et inimesel on nn ratsionaalne/mõtlev aju ja emotsionaalne aju, vahel refereeritud ka kui “monkey mind”, on uuritud palju, aga minu eesmärk ei ole langeda teadusesse. Populaar(teaduslikust) kirjandusest on selles osas kaks lugemissoovitust: Mark Mansoni “Everything Is Fucked: A Book about Hope” ja Carol Dwecki “Mindset”. Mark Manson joonistas nendest kahest ajust elegantse illustratsiooni.
Kui me kujutame ette, et meie elu on justkui maanteel sõitev auto, siis me eeldame, et juhi istmel on meie ratsionaalne aju ja kõrvalistmel kriiskav emotsionaalne aju, kes mõtleb pidevalt teekonda ringi, karjub, et miks teised nii aeglaselt sõidavad, temperatuuri muutmisel paneb kogemata raadio heli põhja, viskab ratsionaalsel ajule kuuma kohvi sülle ja on enda peamiseks eesmärgiks võtnud juhi väljavihastamise. Ratsionaalne aju püüab emotsionaalset aju kontrolli all hoida, et siiski turvaliselt sihtkohta jõuda.
Tegelikkus on aga teistsugune. Juhiistmel istub hoopis emotsionaalne aju, kes käitub umbes samamoodi nagu ülal kirjeldatud. Ratsionaalse aju peamine eesmärk on emotsionaalset aju ohjata, suunata, veenda ja “ära rääkida”, et nad ikkagi turvaliselt sihtkohta jõuaksid. Kui asjad on tasakaalus, see tähendab, et ratsionaalne aju suudab emotsionaalset aju nn õiges suunas mõjutada, mitte ei hakka ratsionaliseerima emotsionaalse aju ebamõistlikke otsuseid, siis see on üks päris äge sõit.
Kui aga nende kahe aju vahel on ebatervislik suhe, siis hakkab ratsionaalne aju ratsionaliseerima emotsionaalseid otsuseid. Nagu ütles minu kunagine mikroökonoomika õppejõud: “Öösel kell 02:00 Püssirohukeldris on “veel üks jook” kindlasti kõige ratsionaalsem võimalik otsus” – ehk siis ratsionaalsus on relatiivne vastavalt olukorrale. See on klassikaline näide sellest, kuidas mõtlev aju ratsionaliseerib emotsionaalse aju otsuseid. Ma võin ju endale lubada veel selle “mis-iganes-asi-mis-tekitab-lühiajalist-naudingut-aga-pikaajalist-kahju”, sest ma olen ju nii tubli olnud. Mu boss on täielik mölakas ja ei tea asjast midagi, sest kindlasti ei saa viga minus olla. Mark Manson kirjutas selle kohta tabavalt – kui nii juhtub, siis see on klouniauto ja sellest välja rabeleda on üsna raske.
Lapsed sõidavadki klouniautos – meie ülesanne on emotsionaalset ja ratsionaalset aju teadvustada
Miks ma sellest nii palju räägin? Kui see kehtib täiskasvanud inimestele, siis see kehtib lastele mitmekordselt. Lastel puudub sellisel kujul ratsionaalne mõtlemine nagu me täiskasvanutena eeldame. Laps ei saa sellest aru, et 35 eurot 5cm kaisuka eest on tiba liiga palju maksta. Väikelaps ei pruugi mõista ka seda, mis asi raha on, ükskõik, kuidas me seda seletame. Parimal juhul tal võib tekkida teadmine või mälestus, sest me ju rääkisime sellest, aga mitte ilmtingimata arusaamine. Laps ei saa sellest aru, et miks me kohe nüüd peame lasteaeda minema. Asjaolu, et isa tööle hiljaks jääb, ei ole tema jaoks arusaadav kontseptsioon: “aeg” iseenesest ei pruugi tema jaoks olla veel arusaadav kontseptsioon.
Ma eksin ise selle arusaamise vastu pidevalt ja see ongi õppimise protsess. Aga emotsionaalse ja ratsionaalse aju teadvustamine on andnud mulle tööriistad, mis on aidanud mul palju olukordi üsna rahumeelselt lahendada. Seda nii minu kui ka lapse jaoks. Nendes olukordades, kus kohtulahend päris rahumeelne pole olnud, on see andnud kindlustunde, et ma tegin nii hästi kui ma selles olukorras oskasin ja see on alati jätnud lahti ukse dialoogiks lapsega, et koos neid olukordi läbi rääkida ja tulevikus potentsiaalselt vältida.
Lapse ülevoolavaid ja vanemate jaoks raskesti käsitletavaid emotsioone käivitavad peamiselt ootamatud olukorrad
Nüüd, kus me oleme mõtleva ja emotsionaalse aju definitsioonidega ühel lainel, on hea ümber lülituda sellele, mis käivitavad laste ülevoolavad (ja vanematele raskesti käsitletavad) emotsioonid.
Minu senine kogemus ütleb, et kõige enam käivitab laste emotsioone see, kui juhtub midagi lapse jaoks ootamatut. Kusjuures laste jaoks ootamatu olukord võib vanema jaoks olla üsna tavapärane. Seega on oluline püüda ennast panna selle väikese inimese kingadesse.
Ootamatu olukord võib olla hommikune lasteaeda minek, ootamatu mänguväljakult lahkumine, arsti juures vaktsiini saamine, teleka kinni panek ilma ette hoiatamata, külaliste saabumine, reisile minek ilma eelneva ettevalmistuseta jms. Ehk siis kõik, mis on väljaspool lapse jaoks arusaadavat rutiini, on tema jaoks potentsiaalselt ootamatu ja võib käivitada emotsiooni, mille vastu me võime ennast vanematena tunda võimetuna. Kusjuures lapse jaoks etteaimatav rutiin ei pruugi olla meiegi jaoks arusaadav. Kord pidin ma tegelema lapse ülevoolavate tunnetega, sest tema jaoks oli ootamatu, et pannkoogihommik, kus esineb Lotte, ei olegi tegelikult Lottemaa.
Kahjuks ei ole mul siin anda mingit soovitust, kuidas alati kuulikindlalt nendest olukordadest välja tulla. Küll aga julgen öelda, et kõik algab just nimelt ettevalmistusest. Ma olen enda jaoks defineerinud 3 tüüpi ettevalmistusi: 1) pikaajalised põhimõtted ja hoiakud, 2) ettevalmistused olukordadeks, mis juhtuvad mingi aja pärast (nt homme, kahe nädala jooksul jms) ja 3) ettevalmistused olukordadeks, mis hakkavad juhtuma kohe varsti.
Pikaajalised põhimõtted ja hoiakud
Pikaajaliste põhimõtete ja hoiakute all pean ma silmas enda ja lapse käitumise ning tõekspidamise kujundamist – kes ma inimesena olen. Enda tänaseks 4-aastase lapsega hakkasin ma rääkima kokkulepetest siis, kui ta oli alles kahe aastane. Näiteks oli meil kokkulepe, milline näeb meie unerituaal välja, kokkulepe selle kohta, et 2. korrusel me enne magamaminekut kõva häält ei tee, koduaiast me mitte kunagi ilma lapsevanemata välja ei lähe, tõukerattaga kanname alati kiivrit.
Meil on oma rituaal: ma tutvustan mingit kokkulepet ja alati räägime, mis on kokkulepetega oluline – neist on oluline kinni pidada. Pean tunnistama, et alguses olid kokkulepped väga ühepoolsed ja vanema soovide poole kaldu, aga aja jooksul on minu vanem laps muutunud üha nutikamaks ja teeme üpris hõlpsasti juba kahepoolseid kokkuleppeid. Tänaseks on kokkuleppe algataja tihti ka tema ise. Ja kui laps kokkuleppe vastu eksib, on mul võimalik alati selle põhimõtte juurde tagasi pöörduda: kokkulepetest on oluline kinni pidada. Ma ei pea enda häält tõstma vaid pärast kaht aastat “kokkulepete” tegemist on meil võimalik rääkida enda 4-aastasega sellest, et me oleme täpselt nii usaldusväärsed kui see, kui me hästi me enda sõna peame.
Kokkulepete puhul on oluline, et see on kahesuunaline tänav. Meie lapsevanematena õpetame seda kui oluline on olla usaldusväärne. Kui ka meie lapsevanematena midagi lubame või kokku lepime, on sellest oluline täie tõsidusega kinni pidada. Seega kui me näeme tekkimas pikaajalisi rutiine ja olukordi, milledele reageerimine võib lapsele olla potentsiaalselt ootamatu, siis on kokkulepete sõlmimine olnud minu jaoks asendamatu ja lasknud mul viljeleda nn rahumeelset ja lapsega arvestavat vanemlust.
Ma tahaksin uskuda, et ma olen kokkulepetest kinnipidamisel võrdlemisi eeskujulik, aga mulle meenub üks mõne aasta tagune seik juuksuritoolist, mille puhul mäletan räiget kokkulepete rikkumist tänaseni. See oli vestlus sellest, et vanemad olid lapselt lutti ära harjutamas. Õhtul magama jäädes küsis laps endale lutti, mille peale ema ütles, et see on kadunud ja ta läheb otsib seda ja toob selle siis kui selle üles leiab. Tegelikkuses ei olnud tal plaani lutti otsida. Ta lahkus lapse toast ja läks telekat vaatama. See juhtum on risti vastupidine sellele, mida programmeeritavad lapsevanemad teevad. Nad räägivad, selgitavad ja kuulavad ning teevad seda nii palju kui vajalik on.
Ootamatud olukorrad, mis juhtuvad mõne aja pärast
Aga elus esineb palju sündmuseid ja olukordi, mis ei ole igapäevased. Olenevalt sellest kui tundlik laps on, võivad need olukorrad olla erinevad: arsti juurde minek ja süsti saamine, külaliste tulek, reisile minek vms. Selliste olukordade puhul kehtib minu hinnangul põhimõte, et ettevalmistust ei saa olla mitte kunagi liialt palju.
Ettevalmistus võib olla väga erinev. Näiteks arsti visiidi puhul saab saab mõne päeva jooksul enne visiiti mängida olukorrad mänguasjade abil läbi. Potentsiaalselt ootamatu olukorra saab siduda ka nt unejuttu. Kui endal nii palju loovust ei ole, on võimalik unejutt genereerida nt ChatGPT abil ja teha see lapsele vastavaks, sidudes sinna sisse temale huvipakkuvad tegelaskujud. Miks ei võiks unejutus teie laps minna arsti juurde hoopis koos Käpapatrulli Skye või Chase-iga ja olla selles loos see, kes hoopis Käpapatrulli tegelasi julgustab ja nende käppa hoiab?
Kui me teame, et meile tuleb külla suurem hulk inimesi, oleme ka need olukorrad mitmeid päevi enne sündmust läbi rääkinud ja külaliste saabudes peame meeles, et esimene prioriteet on veenduda, et meie lapsed tunnevad ennast hästi ja alles seejärel külalislahkus.
Oleme ka väikelastega koos reisimist jätkanud. Tihti ka pigem kultuuri ja seiklemise reisid, mitte ilmtingimata rannapuhkused. Just lennureiside puhul on ettevalmistus olnud hädavajalik, sest alalõpmata peab kuskil järjekordades ootama. Pikemate lendude või ümberistumiste puhul on olukord närviline ka iseendale ja väsinud väikesel inimesel võivad meie jaoks käsitlematud emotsioonid paratamatult peale tulla.
Selleks puhkus töötasime välja terve powerpoint esitluse, mis kirjeldas kogu reisi kulgu alates kodust lahkumisest kuni sihtkohta jõudmiseni: kuidas peab pagasi järjekorras ootama või et lennukis ei saa pissile minna siis, kui turvavöö tuli põleb või hotellis magab vanem laps isaga ja noorem emaga. Lisaks näiteks, et rendiautos on teistsugune turvatool, kui kodus ja sihtkohas võib olla ajavahe ning kuidas me sellega toime tuleme. Kõik need olukorrad on meie jaoks oodatavad, aga väikese lapse jaoks mitte. Teeme selle kohta täiesti eraldi blogipostituse, sest meie jaoks on see asendamatu dokument, mida oleme korduvalt kasutanud ja see on muutnud meie reisid oluliselt lihtsamaks.
Selliste ettevalmistuse juures on oluline mitte ära unustada ka negatiivseid stsenaariumeid. Laps ongi laps ja ta ei pea sirgeseljaliselt kõike välja kannatama, meie ülesanne on kindlustada, et emotsiooni tundmine on okei, aga me peame pakkuma ka võimalused, kuidas emotsioon last austavalt maandada.
Meid kutsuti kord New Yorkis Manhattanil valgete linadega eelkattega restorani õhtusöögile, kus ei oldud vist kunagi varem ühtegi nooremat kui 21-aastast ilmakodanikku nähtud. Seda arusaamist süvendas kelneri kommentaar kui me 3-aastase ja 3-kuusega restorani astusime: “Are you coming in here with these ..?” 3-kuune magas kogu õhtusöögi maha, aga 3-aastasega tegin enne restorani külastust mitu korda ettevalmistust, et juhul kui ta ära väsib, mis meie fall-back stsenaariumid on: millal vaatame multikad, millal lähme jalutama jne. Lapsed oli täielikud kangelased ja õhtusöök oli väga lõbus. Ettevalmistuse jõud.
Ootamatud olukorrad, mis juhtuvad kohe või varsti
Viimase “ettevalmistuse klassifikatsiooniga” defineerisin enda jaoks olukorrad, mis hakkavad juhtuma kohe varsti ja võivad potentsiaalselt tekitada emotsioonide laviini. Näiteks multika kinnipanek, mängu lõppemine ja magamaminek, mänguväljakult lahkumine, lasteaiast lahkumine (eriti ägeda mängu keskel) jne. Need on olukorrad, mis juhtuvad järgneva 5-15 minuti jooksul.
Esimene põhimõte, mida püüan silmas pidada,on see, et kui minult palutakse teha midagi kohe nüüd ja praegu, nii et muud tegevused peavad kohe lõppema, olen ma enamasti üsna pettunud. Seega püüan ma enda lastele alati ette teada anda, mis juhtuma hakkab.
Noorematel lastel puudub ajataju ja seega ei ole alati võimalik kasutada mõõtmiseks aega, aga me saame läheneda loovalt: “Mängime selle mängu lõpuni, siis on aeg minna”, “Roni üks kord veel, siis lahkume”, “Kui kella pikk seier jõuab alla keskele, siis lähme” jne. Oleme kasutanud ka taimerit telefonil või Alexal: “Paneme Alexale aja peale, kui Alexa hakkab piiksuma, lähme hambaid pesema”. Multikate puhul näiteks: “Vaatame selle multika lõpuni, siis paneme teleka kinni, kas soovid ise panna? 1-2-3 piiip ja läkski kinni”.
Oluline on see, et me anname selgelt teada, mis hakkab juhtuma ja siis kui see kokkulepitud moment kätte jõuab, siis me tõepoolest teeme nii. Eriti oluline on see siis, kui oleme kontrolli käest ära andnud. Näiteks meie 4-aastane ei olnud nõus magama jääma ja küsis enne magamaminekut kõiki maailma küsimusi (“Mida pilved teha ei oska”, “Kas kilpkonnad on päriselt olemas”, “Miks kummitused on välja mõeldud”). Küsimuste laviin võis olla lõputu ja kui püüdsid toast lahkuda, äratas kisa noorema lapse üles. Mis seal ikka – kordasime kokkuleppeid, milline on meie unerituaal, andsime teada, et emme-issi vastavad ühe küsimuse ja siis lahkuvad. 2-3 päeva oli raske, aga siis olid tulemused käes.
Raske väljaõppel kerge lahingus … st ettevalmistus on “programmeeritavate laste” nurgakivi
Ettevalmistuste tegemine on programmeeritavate laste kõige sügavam põhimõte. Olukorrad, lapsed ja ka vanemad pole samasugused ning iga kombinatsioon on erinev. Nii on ka nendeks ettevalmistus erinev. Kui me võtame ettevalmistuste tegemise enda igapäevasesse arsenali, muutuvad ootamatud olukorrad üha harvemaks ja kui raskesti käsitletav emotsioon tuleb peale, siis läbi ettevalmistustes loodud tööriistade, on võimalik mõlemale osapoolele rahulikult ja austavalt rahumeelse tulemuseni jõuda.
Head ettevalmistust!