Olen alati võrdõiguslikkuse osas olnud suhteliselt häälekas, aga siiani ei olnud need mõtted paberile jõudnud. Nädal superemana tekitas minus sisemise rahutuse, mis ajendas mind enda mõtteid võrdõiguslikkuse osas kirja panema ja neid ka lugejatega jagama. Usun, et see on huvitav vaade meeste vaatevinklist ja loodan, et see julgustab avatud arutelusid pidama.
Minu nimi on Martin ja ma olen Feminist
Ma ei karda tunnistada, et ma olen südames ja hinges feminist, ehkki õigem oleks öelda võrdõiguslane. Mul ei ole vähimatki kartust seda avalikult tunnistada, enda seisukohti kaitsta ja olen sellel teemal valmis ka igal hetkel debatti laskuma. Minu jaoks ei ole see üks nendest ühiskonna teemadest, kus vaidlustes kergekäeliselt alla anda. Mina üksi ei ole suuteline sajanditepikkusest patriarhaalsest mõtteviisist läbi murdma, aga ma loodan, et see annab minu eakaaslastele ja meie lastele jõudu seda tööd jätkata. Seni kuni ühiskonnas on ignorantseid sitapäid, peab vaidlus võrdõiguslikkuse üle jätkuma ja ma ootan üha rohkem mehi selles vallas aktiivselt sõna võtma.
Suures plaanis on ju kõik korras. Enamikes maailma riikides on tänaseks statistika kohaselt põhiharidus naistele praktiliselt sama kättesaadav kui meestele. Paljudes nn kõrgelt arenenud riikides on kõrgema hariduse kättesaadavus naistele suisa parem. Kui jätta kõrvale üksikud äärmuslikud riigid, on naistel ühiskonnas enamasti samad õigused nagu meestel. Maailm liigub valdavalt paremuse suunas, absoluutne vaesus pole iial olnud nii madalal, naistel pole olnud iial nii head ligipääsu arstiabile, rasestumisvastastele vahenditele ja hügieenitarvetele. Mida siin vaielda on? Ma olen nõus, suures plaanis ei ole maailm iialgi olnud paremas seisus kui ta on täna. Aga see on vaade sotsiaalmajandusele tervikuna.
Keskendudes enda regioonile, peab meie eesmärk olema palju kõrgem. Meie ühiskond on avatud – inimestel on enamasti olenemata soost, seksuaalsest sättumusest või rassist samad õigused ja võimalused, aga ometi on ühiskonnas jätkuvalt juurdunud võrdõiguslikkuse-kaugeid hoiakuid, mis ei paista välja regulatsioonidest või statistikast. Need on hoiakud, mida me näeme ja tunneme enda ümber isegi siis kui de jure on kõik korras ja täpselt nii nagu peab. Selleks, et neid negatiivseid hoiakuid tunda, ei ole tarvis, et valdav enamus nii mõtleks või käituks. Üksainus eesel, kes arvab, et pelgalt meheks olemise pärast kehtivad talle erilised mängureeglid, on piisav, et mõne noore naise enesehinnang kõikuma lüüa.
Võrdne maailm, aga meeste reeglid?
Enda professionaalse karjääri jooksul on mind õnnistatud heade juhtidega, kellelt kõigilt olen midagi õppinud. Minu jaoks on väärtuste klapp juhiga möödapääsmatu – see, mida ma teen on sama oluline, kui see, kellega koos ma seda teen. Kui väärtuste vahel esineb konflikt, on see suhtele fataalne. Minu karjääris on mind õnnistatud väga tugevate naisjuhtidega, kellest esimene seadis minu silmis juhile teatavad standardid, millesse usun tänaseni. Ei, mitte naisjuhile vaid igale juhile olenemata tema soost. Kudos to Ellen Tohvri, kes ei ole mitte ainult fenomenaalne ärinaine ja innovaator vaid ka suurepärane mentor, kelle mõju kestab ka aastaid pärast aktiivse koostöö lõppemist. Imetlen naisjuhte nagu Kristel Kruustük või Jana Kukk, eeskätt just sellepärast, et tegemist on omanäoliste ja inspireerivate naisjuhtidega, kes ei mängi meeste mängureeglite järgi.
Ometi olen ma ennast tihti tabanud mõttelt, et miks on ettevõtete tipp-juhtkondades esindatud sedavõrd vähe naisi (tõsi, seis on oluliselt paremaks muutunud. Aitäh LHV, Ragn-Sells ja teised sarnased) ning miks peavad naised ettevõtte tippjuhtkonda kuulumiseks tunduvalt rohkem tööd tegema ja tihti selles protsessis ka enda omanäolisuse kaotama? Sama kehtib ka tipp-poliitikas.
Ma olen absoluutselt kindel, et ettevõtete juhtkondi või mistahes ametikohti ei peaks komplekteerima rangete sookvootide alusel: tööd peaks alati tegema kandidaat, kellel on selleks parim kvalifikatsioon ja eeldused, olenemata tema soost. Siiski trumpab mingi mühaklik meeste karisma tihtilugu üle kaine mõistuse ning sookvoodid muutuvad feministide emotsioonidest ülesköetud väljapressimiseks, samal ajal kui patriarhaat elab, kasvab ja õitseb. Olles olnud aktiivne finantssektoris, olen ma töötanud naisjuhtidega, kes on absoluutsed finantsmaailma eksperdid, paljud neist on olnud ka tippjuhid. Kuid millegipärast kehtivad neile meeste mängureeglid. Nad peavad olema karmid “munadega” naised – raudnaised, et selles mängus ellu jääda. Aga kes kurat ütles, et juhtimises just sellised reeglid kehtima peavad.
Kujuta ette tumedas ülikonnas meesterahvast, kelle on loomulik karisma, peene, aga pisut piiripealne huumor. Toimub koosolek, kus teema on mõnevõrra tehniline, igal juhul mitte päris igapäevane. Meesterahvas küsib pärast ettekannet peenelt timmitud humoorika ice-breakeriga: “Vabandust, ma olen vist päris blond, ma ei saanud sellest asjast aru, kas saaksite seda selgitada?”. Wow, ta tunneb huvi, küsib küsimusi. See ongi äge – kui vastuseid ei tea või teemast aru ei saanud, siis ainuõige on küsimusi küsida, tundmata ennast rumalana.
Kujutagem nüüd ette naisterahvast sellel samal koosolekul. Tal ei ole ilmtingimata mingit George Clooney-likku peent karismat, ta on tema ise: tark, kõrge lugemusega, detailne. Ta esitab selle sama küsimuse: “Vabandust, ma olen vist päris blond, ma ei saanud sellest asjast aru, kas saaksite seda selgitada?” Mulle tundub, et selles olukorras see sama patriarhaadist läbiimbunud kontigent küsimuse esitaja suhtes nii salliv ei oleks.
Kui meesjuht teeb faktivaestele eeldustele tugineva otsuse, on tal tõenäoliselt “hea kõhutunne”. Naisjuht on sarnases olukorras emotsioonidest mõjutatud ja teeb läbimõtlemata otsuseid. Meesjuht on jõuline ja sihikindel, naisjuht tahab ennast kehtestada. Kui otsuse tulemus on negatiivne, oli meesjuhil “ebaõnne”, naisjuht lasi emotsioonidel endast võitu saada. Kui otsuse tulemus oli positiivne, ei petnud meesjuhti tema alfaisase “kõhutunne”, naisjuhil oli seekord lihtsalt õnne.
Ühiskonna reeglite järgi on kõigil võrdsed võimalused, aga ma räägin hoiakutest. Neid ei muuda mitte ükski reegel ega regulatsioon, neid saame muuta järk-järgult meie ise. Seni kuni eksisteerib ruuporiga eesleid, kellel ei ole progressiivset ja tõelisele võrdõiguslikkusele orienteeritud mõtteviisi, on meil veel lahinguid, mida pidada.
Wow! Ta on nii hea isa, aga ema võiks rohkem vaeva näha
Needsamad soorollid on ka igapäevastes olukordades nähtavad. Kujutagem ette isa lapsega jalutamas: vasaku käega vankrit lükkamas ja parema käega telefonis surfamas. Me sõidame temast mööda ja mõtleme: “Täiega tubli isa, kes viitsib lapsega jalutada.” Me ei pööra tähelepanu, et ta on telefonis ja isegi kui pöörame, siis see on täiesti okei. Tõenäoliselt on ta neid tänavaid jalutanud kümneid kordi ja laps nagunii magab – see on efektiivne ajakasutus.
Nüüd kujutagem ette ema täpselt samas olukorras: “Kuramus, ta võiks oma lapsele keskenduda, mitte telefonis passida.”
Neid olukordi võib kirjeldada veel. Isa, kes on lapsega mänguväljakul ja loeb telefonis uudiseid, on tubli isa, kes lapsega mängima tuli. Ema on aga rongaema, kes potentsiaalselt laseb enda lapsel luud katki kukkuda. Ärge mõistke mind valesti, järelvalve peaks olema alati tagatud, aga me oleme kõik ennast aeg-ajalt unustanud ja see on okei.
Kõigest hoolimata ma arvan, et maailm ja iseäranis Eesti, on palju parem paik kui ta oli 5 või 10 aastat tagasi, rääkimata varasemast ajast, kuid seni, kuni ühiskonnas eksisteerib veel selliseid topelt-standardeid, peab debatt jätkuma. Mina jätkan!