Möödunud nädala jooksul olen ma Superema projektist rääkides kümneid inimesi surmani ära tüüdanud ning nüüd ma olen absoluutselt kindel – ma armastan seda projekti, aga need vestlused on minu kui võrdõiguslase ja feministi pannud sügavalt proovile.
Sõnum, mida “Superema” kannab, on äärmiselt ilus ja rõhutab seda, mis on elus päriselt oluline: see tuletab emadele meelde, et nad piisavad ning kõige olulisem on enda laste jaoks olemas olla. Kõik muu on teisejärguline. Ka Superema värviline pusa kannab seda mõtet. Selle on joonistanud Ukraina tütarlaps, kellel palusime kasutada rohkelt rõõmsaid värve, mis kutsuks meid üles enda lapsemeelsust säilitama. See on igapäevane meeldetuletus, et ka kõige halvemad päevad on mööduvad ja enamasti on elu ikka kuramuse rõõmus. Mõnikord tuleb lihtsalt võtta samm tagasi, et asju õiges perspektiivis näha.
Enne pusade valmimist tutvustasin ma kõigile, kes ette juhtusid, nende kavandeid – ikka selleks, et koguda tagasisidet pusade kohta ning selle kohta, mida nad sümboliseerivad.
Mõnevõrra ootamatult kuulsin ma tihti: “Ma ei tahaks enda emarolli sedasi rõhutada” või “Mu lapsed on juba teismelised, mis ema ma ikka enam olen” või “See on päris värviline, ma pole kindel, et mul on õigus sellist superema pusa kanda.” Mõne vestluse juures jäi suisa mulje, et lapsevanema või emarolli rõhutamine justkui vähendaks inimese üldist kuvandit või tõsiseltvõetavust. See oli väärtuslik tagasiside – on hulk inimesi, kes ei pea ennast superemadeks. Järelikult me oleme täiega õigel teel.
Ma ei arva, et lapsevanema roll peab olema ainus asi, läbi mille me ennast identifitseerime. Aga ma olen päris kindel, et enesekindlate ja iseteadlike laste kasvatamisele orienteeritud vanemlus peaks olema midagi sellist, mida me tähistame ja mille üle julgeme uhkust tunda ka siis kui lapsed on juba teismeliseks saanud.
Pärast “Superema” launchi olen ma käinud nädal aega “Superema” värvilise pusaga kõikjal: tööl, lasteaias, kohtumistel ja isegi notari juures. Ma olen suhelnud kümnete inimestega ja rääkinud uhkusega, miks see projekt minu jaoks nii oluline on.
Aga mis on kõige markantsem, ma olen selle nädala jooksul saanud enda riietuse kohta rohkem komplimente, kui terve enda möödunud elu jooksul kokku, ja ma ei riietu eriti halvasti. “Martin, sa oled nii värviline, nii äge”, “Wooww, terve ruum elab selle pusaga”, “Damn Martin, ma tahaks, et ka minu abikaasa julgeks nii värvilisi riideid kanda.” Ilusate kevadilmade saabudes on õhtul lasteaeda minnes lapsed enamasti õues ja ka nende nägudelt on näha, et värviline isa püüab pilku. Ma olen isegi täheldanud, et kõige raskemal päeval toob värviline pusa naeratuse näole ja silmanurgast paistev ergas värv ei lase kuidagi meeleolul langeda.
Aga enamik neist inimestest, kes pöörasid tähelepanu minu riietusele ja jagasid komplimente, ei pannud tähele, et ka mina olen nädalapäevad “Superema” olnud. Ehk siis kui meesterahvas kannab värvilist “Superema” pusa, mis sümboliseerib lapselikkust ja rõõmsameelsust, on ta julge, eristuv ja kastist välja mõtlev ning inimesed ei pane isegi tähele, mis talle rinnale kirjutatud on. Miks on nii, et kui naised toovad esile oma emarolli, siis see on justkui looduse poolt paika pandud kohustus, mida ei sobi sajanditepikkusest patriarhaalsusest läbiimbunud ühiskonnamudelis rõhutada? Millisel hetkel me otsustasime, et isadele on latt nii madalal ja emadele sedavõrd lootusetult kõrgel?