Kui inimesed on mingil erialal tugevad spetsialistid või suisa eksperdid, on ainult inimlik, et nad enda kogutud teadmisi, kogemust ja lugemust püüavad rakendada seal, kus vähegi võimalik. Selle kohta kehtib ütlus, et kui su ainuke tööriist on haamer, siis iga väljakutse paistab naelana. Seega on ehk loogiline, et pärast minu aastatepikkust kogemust tehnoloogia ja tarkvara vallas tunduvad lapsed ja nende ajukeemia mulle järjekordse IT projektina.
Selles blogipostituses teen ülevaate, mis on minu jaoks “programmable kids”. Siin on aga väike twist – “programmable kids” (eesti keeles “programmeeritavad lapsed”) ei tähenda seda, et lapsi saab kujutada programmi koodina, kus jadas on ühed ja nullid. Tegemist on hoopis tarkvara ja tehnoloogia vallast üle kantava mõtteviisiga, kuidas olukordadele läheneda. Ja kui siin kedagi üldse programmeerida, siis enamasti meid ennast – lapsevanemaid.
Tänane on vaid sissejuhatus palju ägedamasse maailma, kus uurin, kuidas lahendada igapäevaseid olukordi, kuidas enda mõtetega toime tulla, neid valideerida ning kuidas tuua pereellu vahvaid “gameification” momente. Usun, et see on teekond, kus me ei keskendu niivõrd õigetele vastustele, vaid peegeldame enda käitumist ning õpime viise, kuidas olla agiilne ehk erinevate olukordadega kohanev. Upwards and onwards!
Sissejuhatus “Programmeeritavate laste” maailma
“Programmable kids” ei tugine ühelegi kindlale (minule teadaolevale) metodoloogiale; see on pigem nagu lapitekk, mis on kokku õmmeldud vanemluse raamatutest, artiklitest, iseenese kogemusest ja seikadest, juhtimisest ja professionaalsest kogemusest ning mis seal salata – ka Instagrami postitustest. Tulemuseks on põhimõtted, mis on minu jaoks pidevalt muutuva vanemluse teekonna vundamendiks. See on minu ja Laura viis lähenda kõigele, mida vanemlus meie teekonnale ette viskab.
Enne kui me sukeldume “Programmeeritavate laste” maailma, teeme neile, kes tarkvaraarendusega igapäevaselt kokku ei puutu, kiire sissevaate. Sest just tarkvara- ja tehnoloogiaarenduse edenemine, muutused mõttemustrites ja aluspõhimõtetes on need, mis aitasid mul “programmeeritavad lapsed” sõnastada.
Tänapäevasel tehnoloogiamaastikul on ettevõtted enamasti uuendusmeelsed ja jälgivad agiilseid põhimõtteid, kus esikohal on pidevad väikesed arendused ja parendused, et kliendikogemust paremaks muuta nüüd ja praegu, mitte mitmete kuude või aastate pärast. See on aastaid tagasi kasutusel olnud tavadest radikaalselt erinev mõtteviis.
Veel 10-20 aastat tagasi tehti erinevates tarkvarades suuremaid arendusi klientidele kättesaadavaks mitme kuu tagant, vahel isegi harvemini. Kuna arendused olid suuremahulised, oli ka nende testimine keeruline ja aeganõudev. Projektid olid kallid ja ressursimahukad. Olenemata suurest tööst, et veenduda, et kõik läheks plaanipäraselt, olid tagajärjed tihti ikkagi katastroofilised. Illustreerimaks olukorda, mis võis tõene olla 10-15 aastat tagasi, mõnes kohas ka veel praegu, kujuta ette, et sa oled perekonnaga Tais puhkusel ja ühtäkki avastad, et uuendus pangasüsteemis on pangakontolt raha “ära kaotanud”. Kuna uuendus süsteemis oli keeruline, võib ka vea ülesleidmine võtta päevi samal ajal kui sina oled endiselt perepuhkusel Tais tühja pangakontoga.
Kerides aega edasi jõuame tänapäeva, kus need põhimõtted on drastiliselt erinevad. Tehnoloogiaettevõtted teevad pidevalt väikseid muudatusi ja release-vad need koheselt ka klientidele, teinekord kümned kui mitte sadu kordi päeva jooksul. Kui tarkvaras on viga, on see enamasti hästi lokaliseeritav ja kiiresti lahendatav. Probleeme püütakse vaadelda väiksemate toodete ja teenuste kontekstis – mõtle näiteks Google teenuste peale. Ei oleks mõeldav, et uuendus kõikides teenustes tuleb korraga ja üks kord aastas. Vastupidi, muudatusi tehakse igapäevaselt, tihti sedasi, et me ei pane neid tähelegi.
Ettevõtted ei püüa enam lahendada kogu maailma valu korraga, vaid tihti tarnitakse väikseim võimalik toode-teenus (minimum viable product), mille peale hakatakse pidevate väiksemate iteratsioonidega järjest funktsionaalsusi arendama, jättes alati endale võimaluse kiiresti kurssi muuta.
See on äärmiselt erinev lähenemisest, kus korraga püütakse teha suuri muudatusi, et siis avastada, et see ei too üldsegi seda tulemust, mida oodati. Selles mõtteviisis on kesksel kohal ka arusaamine, et mitte keegi maailmas ei tea kõiki vastuseid, mitte keegi ei ole perfect from beginning (ka Google, Amazon ja Bolt mitte), nende edu seisneb arusaamises, et nad ei tea kõike ja pikaaegse edu toob pidev katsetamine.
Ja sellest sündiski idee “programmeeritavatest lastest” – kõikehõlmav lähenemine vanemlusele ning enesekindlate ja eneseteadlike laste kasvatamisele. Alates sellest, kuidas lahendada igapäevaseid keerukaid situatsioone, kuni selleni, kuidas enda kaaslasega vanemluse teemadel avatud kommunikatsiooni pidada, pakkudes raamistikku, mille pealt olukordi peegeldada ja pisikesi muudatusi “tarkvaras” planeerida.
Laste programmeerimine algab sinu enda mõtteviisi kohandamisest
Oma olemuselt annab “programmeeritavad lapsed” vanematele võimaluse haarata ohjad enda kätte, olenemata sellest, kas räägime väiksematest igapäevastest olukordades või suurematest elu muutvatest sündmustest. See julgustab meid leppima sellega, et elus ja iseäranis vanemluse teekonnal on alati ootamatusi, kus õiget vastust tagataskust võtta ei olegi ja parim viis nendeks valmistuda on arendada enda kohanemisvõimet ja enesepeegeldamise oskusi.
Kõik, mis töötas mitukümmend aastat tagasi, ei pruugi enam praegu kehtida ning see, kuidas meid kasvatati, ei pruugi olla ainuke ja parim viis.
Läbi “programmeeritavate laste” mõtteviisi, kus me viime sisse pidevaid väikesi parendusi enda käitumises ja läbi enda kogemusest õppimise, saame luua keskkonna, kus põhirõhk on enesekindla ja julge põlvkonna kasvatamisel.
Seetõttu ongi oluline, et kui me räägime “programmeeritavatest lastest”, peame me peaasjalikult silmas iseennast, lapsevanemaid.
See on mõtteviis, mida olen praktiseerinud ja pidevalt väikeste tsüklitena täiustanud peaaegu 4 aastat enda lastega lapsevanemana ja üle 10 aasta oma professionaalses karjääris ja juhtimises. Et asi oleks selge – ma ei ole kasvatusteadlane ning “programmeeritavate laste” taga ei ole laiaulatuslikku uurimistööd. Selle taga on mu enese kogemus, õnnestumised ja läbikukkumised ning religioosne usk enesepeegeldusse ja kohanemisvõime arendamisesse.
Möödunud aastate jooksul on need põhimõtted olnud meie teejuhiks enda laste kasvatamisel. See on loonud meile raamistiku ja julgustanud meid enda otsuseid kahtluse alla seadma ja tegema muudatusi enda lähenemises pigem varem kui hiljem, andes kiire tagasiside otsuste tulemuslikkusest. Ja tihti on need väikesed muudatused päästnud meid suuremast jamast, vähemasti nii me ise usume.
See on katsetuste teekond, mida lükkab tagant usk, et ka väikesed täiendused meis endis, meie käitumises ja sõnades võivad pikas perspektiivis kaasa tuua suuri tulemusi. Ja see on meie jaoks piisav, et pea püsti ja enesekindlalt edasi minna.
Programmeeritavad lapsed ei anna retsepti igale spetsiifilisele olukorrale. See on klassikaline õnge ja kala küsimus – see ei anna sulle süüa vaid näitab sulle, kuidas sööki püüda. See annab sulle tööriistad, millega iseenda mõtlemises selgusele jõuda ja identifitseerida kohad, kus on vaja täiendusi, muudatusi või täielikku revisiooni.
Siin on mida oodata
Järgnevatel nädalatel ja kuudel jagan siin blogis, kuidas meie oleme neid printsiipe ja põhimõtteid enda igapäevaelus rakendanud. Me sukeldume vanemluse peenikestesse detailidesse ja sellesse, kuidas me oleme enda jaoks lahendanud olukordi, võitnud suuri võite ja üle elanud täielikke äpardusi. Ja ehk leiad sa siit ka endale midagi, mis näitab sinu enda mõtlemist uuest valgusest.
See saab olema ära-ütlemata äge teekond ja ma kutsun sind endaga avastama “programmeeritavate laste” potentsiaali ja seda, kuidas olla ise sellel teekonnal julge, uudishimulik ja täielikult pühendunud arenguhimulisele mõtteviisile (growth mindset). Liitu meie uudiskirjaga, et saaksid meie artikleid lugeda enne teisi.